Mind on tüssatud!

Eestis on tormid ja siin on täna esimest korda purskkaevudes natuke jääd näha. Päris huvitav. Veel kolm päeva tagasi käisin pintsaku väel väljas ja oli väga soe (varjus 16 kraadi). Ilm ei ole stabiilne.

Aga üks naljakas asi on see, kuivõrd erinevad võivad Euroopa ülikoolid olla õppeprogrammide poolest! Nimelt, kestab psühholoogia bakalaureuseprogramm Salamanca Ülikoolis 5 aastat! Ja seda sain ma teada ka alles novembris. Nimelt küsisin ma väga paljudelt, miks on nii, et ma käin kaks korda nädalas loengus, pean tegema presentatsiooni ja eksami ja siis saan kokku selle eest 3,33 EAP-d, kui Eestis saan sama asja eest vähemalt 6. Keegi ei osanud vastata. Ükskord ma siis mainisin, et teil on tore süsteem, et astute sisse ja teete kohe 5 aastat korraga ära, me peame pärast 3 aastat uuesti sisse astuma. Siis sain aru, milles asi. Nad teevad siin sama palju tööd nagu meie magistrikraadini, aga palka saavad ainult bakajagu. Mis see minu jaoks tähendab? Mind on tüssatud! Kui erasmuslane peab tegema semestris 12 EAP-d, et teda mitte väga koormata võõras keelekeskkonnas, siis siin võrdub see peaaegu nominaalse koormusega.

Sellest hoolimata ei lase ma end segada tühistel asjaoludel vaid naudin aega mõnusasti. Nädal tagasi võtsime ette kolme autotäie rahvaga reisi Andaluusiasse ja külastasime Sevillat, Cadizi, Granadat ja Gordobat. Oli siilikamakas. Rohkem siin ei peatu, kiire on.

Nimelt, täna on Salamancas nö aasta pidu. Üle Hispaania tulevad tudengid kokku igalt poolt. Hinnanguliselt saabub neid täna siia 40000 kanti, kõlab nagu Freedom Parade Tartus, õnneks ainult rahva arvu ja mitte millegi muu poolest. Nimelt 8 aastat tagasi mõtlesid osad tudengid, et jõle kurb on, aastavahetusel pole kedagi linnas, kellega uut aastat vastu võtta. Niisiis tähistasid nad aastavahetust nädal enne jõule, kui kõik sõbrad veel linnas olid. Aastatega on see traditsioon järjest suuremaks paisunud ja nüüd peetakse seda linna suurimaks peoks. Niisiis proovin ka mina natuke aastavahetust täna tähistada. Hiljemalt 0000 on kõik kogunenud juba Plaza Mayoril ja sealt kolib pidu edasi juba lähimatesse lokaalidesse. http://www.youtube.com/watch?v=7TDLWxWIccY siin on üks video aastast 2007, aga ärge sellest lähtuge, mina muidugi nii jõledalt ei pidutse, vaid ikka viisakalt Paniaguas, Zavoodi võsukeses Salamancas.

Plaan on siis järgmine: kell 21 lähen ühte korterisse, kus elavad mu loengukaaslased. Joome natuke viina ja siis liigume õue, joome veel natuke ja siis oleme kaua aega ärkvel ning kui kell on umbes 7, liigume tagasi korterisse. Seejärel küpsetame midagi hommikusöögiks ja valmistume ette kooli minekuks. Kell 9:30 oleme koolis prindime materjalid välja, mis vajalikud ja kell 10 alustame loengus oma uurimisprojekti presenteerimist teemal immigrantide integratsioon ja tervis. No näiteks, kuidas integreerida erasmuslasi alkoholi abil ilma suuremate füüsiliste ja vaimsete kahjustusteta.

Auf wiedersehen, bis gleich, hasta pronto baby

Curso de Idioma

Ma arvasin nädal tagasi, et nüüd on siin ka soojad ilmad möödas ja edasi lähebki ainult külmemaks. Sest hommikuti oli ikka päris krõbe jaki väel. Aga eilsest läks ilm jälle soojaks, ehk keset päeva tuleb ikka särgi väel väljas olla ja siis võib ka palav hakata. Aga samas see möödunud külmaperiood mõjus puudele. Nimelt on esimesed lehed hakanud langema. Uudistest ja muudest allikates muidugi kuulen, et Eestis sajab juba lund.

Eile käisin esimest korda ülikooli poolt pakutaval keelekursusel erasmuslastele. Võib öelda, et see kursus on üks suur grammatikakursus. Aga päris põhjalik. Kahju on muidugi, et mu sõnavara nii napp on. Ma saan aru, mida õpetaja räägib, aga ma tihti ei oska kuidagi küsida, kui midagi küsida tahan. Seltskond on kirju. Mina olen muidugi kõige eksootilisemast riigist kursusel, sest kõik ülejäänud on sakslased, prantslased, inglased või itaallased. Enesetutvustamise ringis pidid kõik ütlema, kui palju nad on hispaania keelt õppinud. Mina mõtlesin oma ISLA keelekooli kursuse peale ja ütlesin 2 nädalat. Itaallased enamik polnud üldse õppinud, ütlesid lihtsalt: hoy esta la dia primera. Samas on seal üks inglane, kes tutvustas end kui 3 aastat õppinuna. Samas ta ei tundunud kõige teravam pliiats klassis. Esiteks hääldavad inglased hispaania keelt jube koledalt. Õudne, ma ei saa midagi aru, kui nad tunnis suu lahti teevad. Pärast tundi nägin seda tüüpi tänaval ja küsisin kuidas talle klass tundus täna. Ta väljendas tohutut piinlikkust ja et ta valetas oma õpingute kohta. Tegelikult on ta hispaania keelt õppinud 9 aastat! Ja ta sattus placement testi alusel minuga ühte gruppi? Vau! And I thought I was the sucker of the class! Õnneks ma oma mõtteid valju häälega välja ei öelnud.

Täna ostsin omale teipi ja mul on plaan kaunistada oma toa seinad igasuguste hispaania keele grammatika reeglitega. Võibolla on idee jabur, kuid ma loodan, et sellest on mingisugust abi. Vahest pidevalt tähelepanu alla sattudes õpin neid salamisi alateadvuslikult selgemaks!

Ja homme lähen ma Paco de Lucia kontserdile. Ostsin pileti. Vaimustav!!

Porno raamatukogus

Homme algab uus keelekursus, mida enam algajatele ei pakuta ja täna oli nö placement test. Meid oli seal sadakond inimest ja nii palju kui ma ümberringi nägin suutsid kõik testi lõpuni valmis teha. Minul nii hästi ei läinud. Sain umbes pool tehtud. Ja see oli lihtsam osa. Ülejäänud pool, mis tegemata jäi, sellest ma nagunii poleks vist eriti aru saanud enam. Mul ei ole kunagi varem olnud sellist tunnet suures auditooriumis, et ma olen seal kõige lollim selles, mis meid ühendab. Päris õudne oli, tahtsin kiiresti välja.

Hea uudis on see, et ma saan homme omale üheks päevaks ülikooli peegeldigika, et teha kolm fotot erinevate säriaegadega. Üks tuleb teha purskkaevust või liikuvast veest 1-1/30. Teine tuleb teha tänaval liikuvatest inimestest 1/30-1/125 ja kolmas tuleb teha autoliiklusest 1/250-1/1000. Pole just kõige keerulisem ülesanne, aga mul on ka kõigest loetud tunnid selle jaoks. Kahju ainult, et liiklust pimedas ei jõua teha.

Päeva parim nali ja naer oli teise inimese üle. Mees oli umbes 35 ja Salamanca avalikus raamatukogus läpaka taga. Mul oli natuke lihtsalt vaba aega enne loengut ja lugesin The Timesi. Seal oli paarkümmend inimest veel ümber, enamik 30+. Järsku hakkas selle mehe läpakast tulema valju häälega naise ohkimist. Kohe oli kõigile selge, et tüüp vaatab raamatukogus pornot. Ta üritas vaikseks panna, aga ta ei suutnud. Osa inimesi vangutasid pead ja podisesid hispaania keeles mingeid lauseid, osa kõkutas omaette naerda nagu mina. Kogu šaraad kestis vähemalt pool minutit. Ta ei suutnud oma läpakat vait panna miskipärast. Raamatukogu töötaja läks taga veel kaklema.

Rutiin hakkab silmapiirile jõudma

Hispaanias on toit kallis. Selle pärast käin ma söömas megaodavas sööklas, kus ma saan kõik vajalikud asjad peaaegu terveks päevaks kätte 4,65€. Ma nimetan seda kohta viiekäiguliseks sööklaks. See sisaldab jooki, kahte eelrooga, ühte pearooga, puuvilja ja jäätist. Point on ainult selles, et selle saab kätte kell 2. Senimaani ma tavaliselt ei söö midagi - kallis. Ja siis õhtul üritan midagi võibolla veel hamba alla lükata - konserv ubasid on suhteliselt odav näiteks ja üllatavalt hea.

Igatahes täna sööklas hakkas minuga üks kutt juttu ajama. Lahe! Varem ei ole kutid minuga sööklas rääkima tulnud. Ta ütles, et mul on blondid juuksed, kust ma pärit olen, Eestist, vastasin. Tema oli Belgiast. Algul rääkisime hispaania keeles, aga kui ma pärast kolmandat lauset kiilusin ebamääraste täishäälikute peal kinni, siis otsustasime koos, et jätkame inglise keeles. Ma rääkisin sellest, kuidas ma suvel Antwerpenis käisin ja kui meeldiva mulje see mulle jättis, kõige lahedam linn marsruudil Amsterdam-Rooma. Ta ütles, et talle ei meeldi Antwerpen, sest nad teevad tema kodukoha üle nalja. Siis meenus, et antwerpenlased saavad Belgias tõesti ainult iseendaga läbi. Kogu see asi poleks jutustamist väärt, kui ta poleks viinud vestlust spordi teemale. Ma ütlesin, et mulle ei meeldi sport. Aga ta avaldas mulle sellegi poolest muljet ja pani piinlikustki tundma, kui ta hakkas mulle loetlema eesti sportlasi, kellest mul polnud aimugi. Muidugi kuulsused ka nagu Jaan Kirsipuu, Erki Nool, Andrus Värnik. Aga need ülejäänud nimed mulle meelde ei jäänud. Ühtlasi kutsub ta mind osa võtma rattatripist hispaania raskeimal 13km pikkusel tõusul. See pidi väga järsk olema. Mainis veel, et sinna on 5h bussisõitu koos ümberistumisega ja Salamancast väljub buss kell 3. Öösel. Ma lubasin kaaluda oma tulekut.

Täna käisin esimest korda väga ägedas loengus, kus üllatavalt käib kohal ainult 7 inimest. Aine nimi on Musica y cine. Mulle väga meeldis. Täna rääkis õppejõud 30-50ndate ajastust, kus lõppes tummfilmide periood ja muusika roll muutus oluliselt. Muusika pidi toetama karakteri esitlust vaatajale, tegelaste emotsioonidele ja üldisele meeleolule reageerima. Vaatasime näitena Hitchcocki Spellboundi, kus oli kaks muusikalist motiivi, mis pidevalt vahetusid, armastus ja õudus. Kihvt loeng. Ootan huviga järgmist.

Lisaks sellele belgia kutile tuli sööklas üks teine kutt ka mu juurde juttu ajama. Täitsa lõpp kui lahe! Ta nägi, et mul oli ülikooli ajaleht ees lahti, kus oli reklaam hispaania kitarristist. Paco de Lucia. Vaata, ta tuleb laupäeval Salamancasse esinema! Kas sa oled kuulnud temast? Ei. See on hea võimalus näha maailma parimat flamenco kitarristi, mina sinu asemel kasutaksin võimalust! Pilet on ka ainult 25-35€ vahel. Maailma parimat ikka vaataks selle eest, mõtlesin. Vaadake ka teie: http://www.youtube.com/watch?v=RYkz30RL_GU

No hoy, manana!

Tere taas kõik Olenmuru fännid, lugejad või muud inimesed, kes siia lihtsalt ära on eksinud. See on nüüd sündinud! Otsus on tehtud. Otsustasin puhuda pisukest särtsu kadunud ja unustatud blogi hingesse. Siin on omajagu süüd ka neil, kes sellist tegu minult nõudnud või soovitanud on (Ardi Priks ja sõbrad).

Kindlasti võlgnen teile selgitusi. Paljud ilmselt ei tea mu saatusest pärast sõjaväge eriti midagi. Mõnele tuleb võibolla sõjavägigi üllatusena. Kus ma olen, miks ma olen, kuidas mul läheb, mida ma olen teinud viimased kuu aega, milline on elu seal kus ma olen, palju maksab, milline on mu uus kodu, palju ma erinevaid keeli oskan? Nendele küsimustele üritan ma nii hästi kui võimalik vastata.

Ma olen hetkel Tartu Ülikoolis juba viiendat aastat bakalaureuseõppes. Kolmas kulus lõpetamise ettevalmistamiseks, neljas sõjaväes käimiseks ja viienda sügissemester oli tegevusteta. Lõpetamine toimub kevadel - sügisel lõpetavad vaid veidrikud. Niisiis tuli otsus kandideerida Erasmuse programmiga välismaale. Valikuvariandid, kuhu minna saanuks olid Soome, Poola, Saksamaa, Hungari ja Hispaania. Sõelale jäid viimased kaks, sest Saksamaa nõudis keeletesti, aga paraku oli kiire. Aa ja Soome ja Poola kuidagi jäid lihtsalt kahe silma vahele, ei teagi kuidas see juhtus. Seal oleks kindlasti väga tore. Niisiis, kandideerisin Hispaaniasse, kuna nad ei nõudnud keeletesti - eeldasin muidugi, et õppetöö toimub järelikult inglise keeles. Sakslased nõudsid keeletesti, aga kuna mu saksa keel on väga halb - olen ainult 7 aastat seda õppinud ja ei mäleta suurt midagi, tegelikult polegi kunagi osanud seda - otsustasin sinna mitte kandideerida, parem õpin Hispaanias inglise keeles. Tulemus on see, et ma olen nüüd Hispaanias kuni jaanuari lõpuni, käin Salamanca Ülikoolis ja õpin hispaania keeles. Mida vittu!? Mul pole õrna aimugi hispaania keelest! Pole kunagi seda õppinud. (Siit kerge soovitus järgmistele põlvedele - kui hispaanlastega mingeid äri- või muid bürokraatlikke asju ajada, siis tuleb kõike topelt kontrollida!)

Korra oli paanika, aga kõik lahenes õnneks. Sest nad pakkusid keelekursusi erasmuslastele. Esimene neist algas küll alles 28. septembril. Ma pean ainult 3 nädalat enne veetma keelt mitte osates ja iseseisvalt seda tudeerides. Kusjuures, kui ma 6. septembril kohale jõudsin öeldi mulle, et vabandame, saime ise ka alles paar päeva tagasi teada, et sel aastal ei alga kool 6ndal vaid 20ndal. Sellega täidame paremini bologna kokkulepet. Mida vittu!? Kirjas, mis mulle Eestisse saadeti oli kooli alguseks märgitud kuues ju! Tegelikult mulle isegi meeldis see. Sest nüüd mul oligi aega rahulikult sisse elada mõned nädalad, pealegi keelekursus algab ka alles nädal pärast kooli algust.

Käisin ja registreerisin end keelekursustele. Registreerimine algas 16ndal. Öeldi, et kandke kursuse osalustasu (150€) üle, siis tulge tagasi ja paneme kursuse aja kirja. Kool algas ja käisin esimese nädala mõndades loengutes ja mõtlesin endamisi: "Oh, ma sain sellest sõnast aru, nii...niii..kas suudan järgmise tuttava sõna sealt vurinast dešifreerida? Nii..oh, jälle tuttav sõna...nii...mis see kontekst nüüd olla võiks...nii aine nimi on fotograafia I....huvitav, miks ta diafragmast räägib?" Sain aru, et pean võimalikult kohe sinna keelekursusele saama. Läksin kohale aega kirja panema, sest makse oli kohale jõudnud. Siis see sama tädi, kelle juures ma esimene kord käisin, küsis mult: "Kas te ei teadnudki, et sellel kursusel algajate taset pole? No te võite muuta kursuse algusaja hilisemaks, näiteks oktoobri või novembri peale." Mida vittu!? Miks te mulle seda 16ndal ei öelnud? Ütlete siis, kui olete raha kätte saanud, juut! Siis tuli küll nutumaik suhu. Sellega kaasnes ka ängistav raev. Oleks tahtnud midagi rasket, metalset, pikka ja kaugemast otsast jämedat võtta, millega sellele blondiinile litaki lagipähe virutada. Tegin sealt kiirelt minekut tema tervise, eelkõige aga enda piinlikkuse pärast. Hakkasin uurima erafirmasid, kus õpetatakse hispaania keelt välismaalastele. Nüüdseks käisin 2 nädalat kiirkursustel, mis maksis mulle 329€. See on üks vingemaid kogemusi tegelikult, kui hind kõrvale jätta. Ma käisin seal iga päev 4 tundi, meil oli õpetaja kahe peale, teisel nädalal nelja peale. Halb lugu on aga see, et ma pole selle pärast saanud koolis käia, sest loengud on kõik samal ajal olnud, peale ühe aine. Niisiis, erasmuslastele pakutud kesktaseme kursus algab mul järgmine nädal.

Hispaanias on kõik Manana. Ilmselt selle pärast polegi ma veel immatrikuleeritud. See toimub kõigi eelduste kohaselt ülehomme. Täna läksin esimest korda kooli üle kahe nädala. Ootasin auditooriumi ukse taga 15 minutit ja kedagi polnud ikka tulnud veel. Läksin minema. Ma tean, et homme on Hispaanias rahvuslik püha. Nüüd sain teada korterikaaslase käest, et ka enne pühasid ei toimu loenguid. Ma ei imestaks kui peale pühasid, ülehomme, ei toimuks ka minu immatrikuleerimist.

Mingil määral juba oskan rääkida oma korterikaaslastega. Enamasti tänu google transleidile. Elan täpselt kesklinna ja psühholoogia teaduskonna vahel. Ideaalne koht, kui mõelda kuidas balansseerida joomist ja õppimist. Mu korterikaaslasteks on kolm hispaania soost chicat, kellest kaks õpivad samuti psühholoogiat (Ana ja Laura), üks bioloogiat (Jenny). Pärast stressirikast päeva on ikka tore, kui bioloog sulle silmailu pakub. Kõik kolm on väga sõbralikud ja minust umbes kaks aastat nooremad. Suhelda tahaks ainult rohkem, aga eriti ei oska. Septembri alguses käisin Anaga joomas, siis saime küll päris palju suhelda kell kuus hommikul, kui me koos bailandot tänaval laulsime. Aga pärast seda nii hästi enam läbi pole saanud. Mul on veel õnneks üks suur Vana Tallinn sahtlis. Aga seda ma hoian selleks ajaks, kui ma keelt rohkem oskan.

Salamanca, linn kus ma õpin, on väga ilus ja seda annab mingite aluste põhjal võrrelda ka Tartuga. Siin on kaks korda rohkem elanikke, aga sellegi poolest pole ma veel ühistransporti pidanud kasutama. Siin on samuti jõgi, mis jääb küll ilult Emajõele alla, sest on eemal kesklinnast ja suhteliselt võsastunud. Salamanca on tudengilinn umbes 30000 tudengiga, kellest 9000 on erasmuslased või muu programmi välismaalased. See on tohutu mass. Algul arvasin, et kindlasti 5-6000 on itaallased lähtuvalt Itaalia-Hispaania sidemest, aga tuleb välja, et nad on hoopis sakslased. Arhitektuuri poolest on linn väga ilus, sest kesklinn on juba ammu enne seda sajandit täis ehitatud kauneid kivimaju ja "Tallinna Ülikoolidele" on ruumi ainult äärelinnas. Katedraal ja ülikooli mitmed ajaloolised teaduskonnad - vanim 13. sajandist - on väga peenete detailideni välja voolitud. Paljud hispaanlased ütlevad, et see on üks ilusamaid linnu, mida siin külastada. See on ka lihtne, sest asub Madriidi kõrval.

Salamanca katedraal

Ja alguses oli kultuurireis... alguses tundunud kultuurireisist on saanud täielik keelereis. Ikkagi pean siin verd higistama, et koolis hakkama saada. Aga tänu isalt pärinud jäärapäisusele teen eestlaslikul kombel asja lõpuni ka, loodetavasti. Õnneks külastas mind septembris kahe nädala jooksul ka Piret, kes mind igatpidi, nii vaimselt kui füüsiliselt toetas siin raskes elus. Varsti ootan sama Madis Raaperilt, kes on lubanud mulle juba suvest saati, et külastab mind. Nii, et Madis, ae! Ütle millal tuled sa? Quando?

Aitäh Piret, et külastasid ja et sa võtsid vaevaks poseerida

Yo Selecta, pick up the beat

Õllehind Salamanca Carrefouris. Proovisin järgi, parem kui Saku Originaal

PS! Pildid on tehtud telefoniga, mul ei ole peegeldigikat :/

Momento 2008-2009

Mäletan, et mängisin aliast. Ei ärganud kodus.

Momento 2007

Aasta on kohe läbi ja tuli mõte, et kirjutaks siia tähtsündmusi mööduvast aastast. Postitada ma nagunii väga ei viitsinud miskipärast enam. Üritan seda updeitida nüüd järjest, kui sündmused meelde tulevad. Hetkel meenuvad järgmised...

* Langevarjuhüpe Rapla lähedal Kuusiku lennuväljal 1. septembril

* Üheksase sõbrakambaga üheksakohalise rendibussiga reis Prahasse. Nädal aega, peale jaanipäeva vist. Kõige šovinistlikum seik jättis kõige meeldejäävama mälestuse - 100 EEKi stripikluppi pilet, mille sees viis tasuta 0,5l õlut, enne show algust laval demo doggystyle seks ja demo double tipped lesbian dildo show. Tellitud sai ka lauatants, üks tellis lausa vahekorra. Teistest seikadest olid veel nimetamist väärt varastatud ostukäruralli hotellis receptionisti silme ees kell 6 hommikul, seiklused kummineeger Latifaga, magamine kilega kaetud kokkupandud välikohviku toolidel kell 5 hommikul, oodates metrood; ning sellele järgnenud liulaskmised mööda metroo eskalaatorite käsipuid alla (siin ei saa unustada nende inimeste nägusid, kes tööle hakkasid minema).

* Taarka filmivõtted kaks nädalat augustis, kus ma olin relsipanija assistent. Sain ka massistseeni, kus ma tõstan kitsarööpaliselt rongilt täiskasvanud kitse alla.

* Reis Krimmi, Jaltasse 4-11. august koos kammerkooriga. Parimad olid muidugi Musta mere suured lained. Neisse oli nii mõnus heisata ja lasta ennast paisata meetrit eemale.

Indiaanisaun

Täna on laupäev. Milline imeline päev, maa on märg. Eelmine laupäev oli palju hullem. Maa oli märg, aga oli palju muda ja lörtsi. Kell kolm päeval helistas mulle Madispoiss ja ütles, et nad teevad täna indiaani sauna Emajõe kaldal - tule ka. "Ah soo, a misasi? Hea küll, tulen" oli mu lühike vastus. Õhtu kui juba pime oli läksin koos puugiga sinnapoole. Saun pidavat olema Narva mnt. ühikatest ja lodjakojast edasi. Valisime oma teed hoolikalt, kuna igal pool oli muda ja ei pääsenud ligi. Me ei osanud arvestada muidugi, et rannaäärne liiv võis olla nii pehme, et selle sisse võib vajuda päris sügavale. Ja siis muidugi need lombid igal pool. Me kõndisime pool tundi hoolikalt radu valides kuni jõudsime randa. Lõke paistis teisel pool rannaäärt. Ainult paarsada meetrit, mis osutusid kõige hullemaks. Jalad läbimärjad, vähesed plusskraadid, kell 23, lõke peaaegu kustunud. Tekkis tunne, et siin ei tule mingit sauna.

Seltskond oli aga väga mõnus ja muhe. Autojuht, kelle nime ma enam ei mäleta, Mart, Marge, Madis, Puuk ja mina. Tüübid olid "põhjalikult" ette valmistanud. Varrastest ja suurest telgikilest tehti väike hütt, sinna keskele kaevati labidaga auk, kaasas oli 5 kotti Statoili puid, prügikotirull, buumbox, mis mängis head raadiotausta, pakk pelmeene, purk mulgikapsast, kott kartuleid ning veel palju muud pahna.
Siiski ei osatud selle peale mõelda, kuidas pelmeene ja kapsast valmistada, sest ühtegi anumat ega grilli ei olnud kaasas. Ideed genereerisid meie seltskonnas kiiresti kuidas pelmeene valmistada. Paneme kivide peale, mis lõkkes on! Ehitame ise grilli varrastest! Ok ehitati grill varrastest mis olid üle jäänud saunamaja ehitamisest. Valmistati esimesed betapelmeenid. Jahuosa on kuum ja must, sees on külm aga vedel liha. Pole paha, tühja kõhuga läks alla küll. Paneme järgmised peale. Samal ajal genereerisime veel ideid paremaks küpsetamiseks. Lõikame õllepurgi lahti ja paneme sinna sisse! Valame õlut ka peale ja keedame neid lõkkes! Ok purk katki, pelmeenid sisse ja õlu peale. 5 minutit lõkkes ja õlu kees nii kus vahutas! Voila! Väga head pelmeenid tulid muuseas, liha ilusti seest läbi keedetud ja kõrvalmaitse oli minimaalne. Proovige ka kodustes tingimustes, soovitan. Meie jäime kõik rahule. Eksperimendi pärast proovisime veel siidriga ka, aga see ajas kahjuks juba sita keema. Jääge õlle juurde. Kapsa tegime ka õlle sees keedetuna, väga hea tuli. Kartulitega ei viitsinud ainult midagi teha enam. Fooliumit ka polnud ja kõhud said pisut kosutust ka juba.

Protseduur on siis järgmine indiaanisauna puhul. Kõigepealt sõitsid tüübid mööda maad ringi ja otsisid 30cm läbimõõduga kive. Need varastati mingisuguse vanatädi kiviaia küljest. Aeda tädil enam pole. Rannamuda sisse aluseks puud, kive sinna peale, puid vahele, peale, ümber, kive sinna peale. Super. Kui kivid hakkavad hõõguma ja pooleks minema on aeg sauna teha. Eelnevalt kaevatakse saunahüti keskele auk, ümber pannakse vaipu ja tekke, kuna maa on külm istumiseks. Nüüd tõstetakse kivid lõkkest ilma süteta, et vingu ei tuleks auku. Saun on pärast seda mõne minutiga 80 kraadi vähemalt kui mitte enam. Pmst kui kivid pandud, tuleb hakata juba riidest lahti võtma. Lodjakojast tõi autojuht jalgsi suure ämbri keevat vett. Õllega saunas, mõnus leil, ainulaadne kogemus. Pärast kell 4 linna taksoga tagasi, Puuk maksab ja kõik on ok :)
--------------------------------------------
Taksoga sai ühele sünnipäevale mindud, seal hommikul ärgata ja uue hooga pihta alata. Õhtuni välja, kuni tegime juba päris elektrisauna, mis ei olnud pooltki nii hea kui puidusaun, mis ei ole pooltki nii hea kui indiaanisaun. Kogu see protseduur ise on juba nautimist väärt.

Viimased uudised

On need, et ma olen haige ja käisin vastlaliugu laskmas. Oli lõbus. Ainus negatiivne kogemus tänase päeva jooksul oli sotsiaalpsühholoogia loeng, kus härra Must jõudis teemani pärast 70minutit kestvat internetikasutusõpetust. Teema käsitluse lõpetas ta ka 5 minutit enne - kokku 15min siis - sest, see olevat liiga mahukas, et võtta seda täna. Seega lõppes loeng varakult.
Kurb uudis veel see, et piletid Ozzy kontserdile müüdi välja esimese päevaga. Mäletan veel, et õhtul kell 7 oli umbes 15 piletit saadaval, need 900 kroonised muidugi.
Nädalavahetusel magasin vähe ja sõin 4 hamburgerit ära - 3 neist söögiplatsil. Laupäeval nuuskasin nina kestendama 4 paki taskurättide ja mõne St Patricku salvrätiga - kusjuures igaühte vähemalt 3 korda. Teretasin prominente Ene Ergmad ja Allar Jõksi - kusjuures viimane kasutab pisut liiga palju lõhna aga vähemalt head. Põlv on tal ka puruks, sest nagu ta ise väitis, üritas ta Michael Jordani trikke järgi teha.
Mul läks just nüüd ka tuju ära, sest unustasin midagi tähtsat.

Tüütu protsess

Ühikapäevad hakkavad selleks korraks läbi saama. Nimelt on mul kolimine käsil Miina Härma Gümnaasiumi kõrvale. Ja mitte kõrvalasuvasse EÜSi ajaloolisesse majja vaid teisele poole kõrvale Kooli tänavale.

Korteri plüssid: Mul on nüüd oma tuba, ainult üks korterikaaslane kolmetoalises korteris, väga hea asukoht, elutuba on kujundatud ideaalseks chillimis-peoruumiks, üsna mõnus üürihind ning korterikaaslane on ka päris tore tsikk.

Korteri miinüsed: Lisaks mahakooruvale tapeedile, mis minu jaoks ei oma erilist tähendust, on seal ahjuküte, nõukaaegne tualett, dushikabiin köögis, vineerist põrand ja mööblivaegus minu toas.

Kalkuleeritud heaolutase ületas ühika oma ning valik sai tehtud. Vähemalt on lootust, et mu uus korterikaaslane ei söö ära minu toitu külmkapist ja ta ei kuula vabal ajal ka träänsi. 3 viimast ööd pole juba vanas voodis olnud. 2 ööd olen uues korteris viibinud ja ühe öö oma õppejõu juures. Ahjukütte puhul on see häda, mida ma 2 öö jooksul kogesin, et mõned ööd saavad olema palavad, umbsed, teised ööd aga külmad kuid värsked. Täna viin viimase kola ühikast ära. Tegin ka viimase söögi siin ja poetasin isegi pisara või kaks.

Muudest uudistest nii palju, et 4. juuni on Ozzy Osbourne Saku Suurhallis! Tule ka!

Tõnis Mägi ja Onu Liivi joovad piima.

Üspäev nägin jälle und. Tegelikult viimasel ajal näen päris tihti und ja need jäävad kuidagi hästi meelde ka.
...Sisenesin kauplusesse.
Need, kes teavad, pood oli nagu Paides on Laia tänava pood näiteks. Laia tänava pood alustas oma tegevust väiksest perest. Poe omanikud ehitasid oma majakese külge uue suure toa. Vähemalt oma 9x6m oli ära. Sellised on poed, mis said tekkida ainult enne Maksi-, Säästumarketeid ja Konsumeid. Isegi Tartu Õnnelik Juhus oleks selle kõrval 2 tärni. Igatahes oli Lai Pood täiesti edukas kuni oma dekadentsini, mis on ka täiesti loogiline, et pood on edukas oma dekadentsini. Poolte lettide asemele tulid riidepuud koos kopitanud lõhnaga riietega. Kauplus kuhu ma läksin, ei olnud veel nii kaugele progresseerunud - riideid seal veel ei müüdud. Ma ei mäleta ise ühtegi, aga ma kujutan ette, et nõukaajal oli selliseid poode palju nagu see mu unenäos.
Kaupluses on Vanemuise suure auditooriumi pinkide värvi letid ja riiulid. Seljataga laua peal on kauss täis popkorni. Lähenen kassale. Kassa taga istuvad poe omanik Onu Liivi ja Tõnis Mägi. Joovad klaasidest piima. Suur kann piima on riiulis. Ülejäänud riiulid on tühjad. Poes tegelikult polegi peale riiulite, kassa, popkorni, piima, meeste ja minu mitte midagi. Tunnen, et kõris on janu. Ostan klaasi piima ja midagi veel. Sain ainult klaasi piima ja arve oli 26 krooni. Annan Onu Liivile Tammsaare ja von Baeri. Ootan tagasi ühte krooni. Peale piima väljavalamist jutleb tema Tõnniga edasi. Jooni piima ja võtan kausist popkorni. Pakin suu ilusti täis, nii et põrandale ka jagub. Kuulan, mida Tõnn ja Onu räägivad. Aru ei saa. No nii keeruline jutt. "Bla-bla-bla?" "Blablabla-Bla." "Aaa!" Joon edasi piima. Popkorn on päris hea. Joon piima lõpuni ja küsin, "Vabandust, te ei andnud mulle raha tagasi. Üks kroon." Mis? Ja räägib Tõnniga edasi. Hei-hei anna mu vahetusraha tagasi. Liivi ignoreerib raisk. Kuule, sa oled mulle krooni võlgu. Onu sai tigedaks ja ütleb, et mingu ma oma tuldud teed ja münti ma siit tagasi küll ei saa. No on munn. Tüüp läks nii tigedaks, et läks oma tahatuppa lausa pere juurde lohutust saama. Tõnnile käisin ka pinda. Ajasin ta vestluspartneri marru. Tõnn teeb kassa lahti ja hakkab sealt raha välja võtma, laob letti. Võta, 500, ja tee siit sääred! Ei taha. Tahan oma vahetusraha tagasi saada. Kurat, tonn? Kaks tonni? Näe võta neli tonni, siin kassas rohkem pole. Lihtsalt mine ära. Ei-ei, mees. Sa ei mõista! Asi on põhimõttes, põhimõttes! Ma ei taha seda raha, ma tahan oma ühekroonist. Kuule, Onu Liivi on tagatoas. Võib ma võtan ühe krooni siit kassast? Aa, võta jah. A ole mees mine nüüd minema eksole? Võtsin oma krooni ja läksin tuldud teed.

Natuke muusikale

Ükspäev ma kõndisin mööda Riia maanteed, kuulasin pleierist muusikat. Mul on parema klapiga midagi korrast ära - ta on peaaegu täiesti vait. Keegi tark kunagi ütles küll, et iPodi klapid imevad, eks mul on aeg ka kätte tulnud osta suuremad ja paremad. Mängis selline lugu nagu Ballistic Brothers - Blacker, millega mul meenus 2005 aasta suvised 10 päeva Londonis. Miks? Nimelt on see lugu ideaalne kiirkõndimiseks. Rütm on täiesti paigas ja teiseks on ta nii funky ka. Kui mul pleieris oli 40 lugu, siis see lugu pidi ju nende päevade jooksul kõndimise ajal päris mitu korda tulema. Alati on ka lemmikud playlistis ja mul oli üheks kindlasti see. Riia maantee muutus kohe Oxford streetiks mu kujutluses. Mõnus oli. Hakkasin meenutama, mis lood veel Londoniga sellest tripist seostuvad. Punase bussi teisel korrusel sõitmisega ja Picadilli Circuse Burger Kingis söömisega seostub kõige paremini Skalpel - Sculpture. Hyde Parkis õllejoomise, oravate ja armatsejate jälgimisega seostub eriti graatsilisteks seksliigutusteks hästisobiv Frank Zappa - Black Napkins. Veel üks hea kõndimislugu ja ennast ülitähtsaks muutev lugu tuli ka veel meelde - Nine Inch Nails - Only. Kõik need mõtted ja elamused Londonist tulid meelde ainult tänu sellele, et ma kuulsin esimesena nimetatud lugu sama tegevuse pealt, mida ma suurlinnas seda kuulates tegin. Need neli on igaveseks minu Londoni hitid ja kui ma peaksin sinna kunagi veel sattuma, siis kindlasti koos nende neljaga.

Kuulasin veel ühte lugu täna, mis läks mulle hinge sõnade tõttu. Kas see on minu puhul tavaline? Mina, kes ma alati olen arvanud, et lugude puhul omavad sõnad tähendust vaid siis, kui nad on vaimukad. Mina, kes ma esmalt alati kuulan instrumentaalvõlusid nagu harmoonia, rütmid, vaheldused, välted, atmosfäärsed efektid ja igasugu muud vidinad. Armastusest tulnud teemad on mind külmaks jätnud. Kuid nüüd see mõjus juba esmakordsel kuulamisel:

Hello my love
It's getting cold on this island
I'm sad alone
I'm so sad on my own
The truth is
We were much too young
Now I'm looking for you
Or anyone like you

We said goodbye
With the smile on our faces
Now you're alone
You're so sad on your own
The truth is
We run out of time
Now you’re looking for me
Or anyone like me

Ja ma ei hakka terve selle postituse pärast veel romantikuks!

Ära loe eelmist postitust - see on igav

Ai, tillukene vellekene kuldani kaldani, mullu mina karjas käisin...
Muide, on üks lugu, mis mul kummitab.
Ja homme on mul sotsioloogias TEST! Õppima peab! Testini on veel jäänud 8 tundi! Jõuan? Jõuan? Jõuan!
Ja kui keegi viitsib juhuslikult kirjutada mulle paari päeva jooksul 4-5lk esseed teemal "Reklaami psühholoogiline olemus", siis aitäh, sest seda ma vist ei jõua.

Ylicool

Mõtlesin, et on juba tükk aega möödas viimasest sissekandest, paar päeva poolest aastast puudu. Võibolla küsite, miks? Vastus peitub Tartu sügavamates avalikes saladustes nagu seda on tema ülikool, siis Eesti Üliõpilaste Selts, siis Tartu Ülikooli Kammerkoor, siis kõik need peod. Aega ja jaksu ja edevust ei jätkunud enam. Nüüd on jaks ja edevus tagasi, aega on ka pisut.

Kes ei tea olen mina nüüdsest psühholoogiatudeng ja mul on väga hea meel selle üle. Ylicool. Esimesel sügiskuul astusin ka EÜS-i ja TÜKK-i. Graafik on keskmiselt üpris tihe. Selts võtab sellest enamuse oma kohustustega, kuna ma olen noorliige.

Esmaspäev: katsun kuidagi kooli jaoks ärgata, enamasti tuleb isegi välja, kuna nädal alles algab, teatavasti on Tartus reegel selline, et nädala sees kõik joovad ja nädalavahetuseti puhatakse. Tugevamad joovad nädalavahetustel ka. See selleks. 18ct algab koristuspäev Seltsis, 19ct Wanamehe tund. Umbes kell 21 saan koju arvuti taha näiteks solitairet mängima.
Teisipäev: tegemist on nädala kõige retsima päevaga, mille tõttu ma pole kolmapäeviti juba 5-6 nädalat kooli jõudnud. Loengud kestavad vahetpidamata 8ct-st kuni 18ni. Ja juba 18ct algab Seltsis laulutund, 19ct peotantsutund koos naiskorporatsioon Filiae Patriaega. Aga need tantsukursus sai nüüd eelmine nädal läbi, mille üle mul on veidi isegi kurb meel, sest lõpus oli juba täitsa kihvt tantsida, kui meile enamik samme ära oldi õpetatud. Koju umbes 2130
Kolmapäev: saab kaua magada, kuna kooli ei viitsi minna. Kell 18 algab kooriproov. Väga vinge koor on. Siin on vähemalt mingisugune väljakutse mitte nagu Järvamaa Poistekooris. JP on siiski tore ja soovitan kõigile laulupoistele :) Koju kell 21 läbi.
Neljapäev: magan kaua, kuna 12ct-16 kestev õigusteadus on täielik bs. Ei käi seal üldse enam. Kell 18ct algab koristuspäev, järgneb kõnekoosolek, järgneb üldkoosolek, järgneb praktsioonikoosolek noorliikmetega. Kõik see kestab umbes 23ni tavaliselt. Kõik see on tore ka veel. Tegevliikmetel on samal ajal erakoosolek, mis kestab umbes 24ni tavaliselt. Meie passime, kui me tahame minna sellele järgnevasse õllelauda, mis kestavad tavaliselt umbes hommikuni kella 6ni. Seal on tore, katsun enamasti minna. See pole ka kohustuslik nii, et tegemist ei ole joomaasutusega, onju. Võibolla mingil määral siiski on.
Reede: magan kaua, kuna ei suuda minna punaste silmadega ja tugeva peavaluga kella 2sesse loengusse.
Nädalavahetuseti on ka vahetevahel peod või üritused Seltsis, mis on reeglina jälle noorliikmeile kohustuslikud. Näiteks see nv äsja oli reedel ball, mis oli niiiii äge, kuna ma olin sihuke tantsulõvi, et hoia seda kõva näiteks. Laupäeval oli vilistlaspäev seltsis, mis lõppes pühapäeva õhtul. Vahepeal koju ei jõudnud. Seepärast ka jõudsin see nädal alles täna esimest korda kooli kolmandasse loengusse.
Nüüd te siis teate, miks ma teid ignoreerin ja ei ole hea sõber. sry.

Päris igav postitus. Palun ärge lugege seda, kui te frigiidsed peast pole. Ja vabandused, et ma seda alles lõpus ütlen.

Soome

10-11. juuni käisin vokaaltrio "Paiden poiga" või "Paiden pojad" (ma ei mäleta kumb ja see nimi mõeldi nagunii korraldajate poolt välja) koosseisus Haminas, Soomes, eestlaste-soomlaste sõpruslaadal. Tegemist oli suhteliselt külamastaabis üritusega. Selle trioga käisime juba teist korda välismaal, eelmine aasta Leedus. Trio - Marek, Lauri, Tenno, juhendaja Tiina. Kuna Marek oli eelmine õhtu just Saksamaalt tulnud, polnud meil laulud meeles ega selged. Hommikul kell 8 väljus AutoExpress 2, kus me tegime kiirproovi kohvikus. Vahepeal käisime Tax Free-s ja ostsime kasti õlut toetuseks. Esimene kontsert pidi meil olema laada laval kell 3. Kuna laat tehti kell 6 hommikul lahti ja kell 4 lõpetas esimesel päeval, oli meid vaatamas publik, mis koosnes umbes 20st liikmest. Peale selle läks kontsert natuke nihu ka, paar lugu ebaõnnestusid pisut, Marek unustas ennast kuhugi ühe loo ajal täiesti ära. Lauril oli muide 38.5 palavik ja õlu talle eriti alla ei läinud ka. Kell 6 pidime uuesti esinema piknikul. Siis läks palju paremini. Ainult õhtujuht oli paras pervert ja pillas aeg-ajalt igasugu omamoodi lauseid maha. Meelde on isegi mõni jäänud. Lauri mikrofon oli keskelt roostes ja selle peale ta ütles, et seda on kõvasti imetud, aga sa vist veel ei saa aru sellest, noor ju. Siis olid mingisugused elektrihäired seal, mispärast vahetevahel kadus vool ära. Perv siis selle peale kostnud, et pinged juba nii suureks läinud, ma näen küll, mõnel naisel siin juba tissid nii kikkis. Peale esinemisi hakkas pikniku platsil sült ja meil oli igav Marekiga kahekesi õlut juua ja õhtujuhi aeg-ajalisi omamoodi nilbusi kuulata. Seepärast läksime õhtul Hamina keskplatsile vanu aegu meenutama, kui Järvamaa Poistekooriga seal 6 aastat tagasi sai käidud. Majad olid samad, aga inimesed käitusid rohkem juba natuke eestlaste moodi. See tähendab, kui 6 aastat tagasi oli kella 22 paiku linn inimtühi ja mõni 2-4 ameerika laia autot sõitis edasitagasi tühjalt ringi keskplatsil, siis seekord oli lausa inimgänge seal samal platsil ja autosid umbes 5 korda rohkem edasitagasi tühjalt ringi sõitmas. Meid amuseeris selline õhtutalitlus, kuid mitte kaua. See hakkas pinda käima ja siis meil oli jälle igav. Me olime ääretult väsinud ka, kuna tema oli reisilt tulnud ja mina olin lihtsalt magamata ja tihedasti joonud. Läksime lasteaeda, kus me ööbisime. Lauril oli palavik, Marek norskas, mina olin nende vahel, 13 naist meie ümber. Unustasingi mainida, et peale meie oli Paidest veel 13 naist koos Tiinaga ja ainus meessoost isik veel - bussijuht. Päeval saime veel teada ootamatult, et 11. meil ei olegi ühtegi kontserti ette nähtud, mis siis homme veel teha??

Hommikul kui 12 naist oli läinud laadale oma asju müüma ja äri tegema koos bussijuhiga, istusime me neljakesi lihtsalt selles klassis, kus meie õnneks oli klaver. Seda kasutasime me osavasti ära ning laulsime oma lõbuks igasugu jama, Tiina sirvis muusikaõpikut ja leidis Pipi Pikksuka loo ja hakkas sellele kohe mingisugust harmooniat tegema, mida me siis seal omaette esitasime hiljem.
Tiina võttis kaasa tuttava mingisugused randmekindad või midagi taolist. Käsitsi tehtud ja täiesti mõttetud objektid minu arvates. Kuna meil midagi teha polnud, pakkus Tiina välja, et me läheksime laadale ja müüksime need maha. Nõus, aga probleem seisnes selles, et keegi ei tahaks sellist tarbetut paska osta, välja arvatud vahest kunstiinimestest hipidest 15 aastased tüdrukud. Laadal ei olnud ühtegi sellist 15 aastast tüdrukut, ainult pensionärid ja keskealised, kes sellist ise iial ei kannaks. 5 paari, autor tahtis iga paari eest enda tasuks saada 10 EUROt !!! Meil tekkis idee, et müüme 15 euriga paari ja ostjale laulame privaatselt ühe laulu. Seda ideed arendati edasi ja lõpuks küsisime korraldajatelt lavaaega, et saaks kinnastele oksjoni teha ja me laulame igale ostjale privaatselt laulu. Korraldajad olid nõus ja nii me jälle saimegi lavale. Laulsime ühe loo tutvustuseks ja soomlasest õhtujuht seletas asjad soome keeles lahti publikule, et näe sellised kindad, ostke ja poisid laulavad teile. Oksjon avatud! Vaikus. Mitte keegi ei paku. Kõik vahivad tuimade nägudega meid laval ja meil hakkasid põsed punasemaks minema. Lõpuks üks keskealisest tsiklimees mustas pakub meid haletsedes 12 euri. Huh, milline kergendus. Müüme nüüd selle ühe paari talle maha ja kaome siit lavalt kus kurat õlut jooma. Siis aga pakuti juurde ja mingi eit ostis 15 euriga ära ja tsiklimees ostis ka 15 euriga ühe paari. 3 paari on veel. Laulsime mõlemale lava peal 2 lugu. OK lähme minema nüüd. Soomlasest õhtujuht aga jätkas oksjonit ja pakkujaid jälle oli isegi. Saime veel 2 paari maha müüdud ja laulsime viimasena Saaremaa Valssi, mis soomlased hulluks ajab. Tulime lavalt maha siis üks paks habemikust õllesõber tuli meie juurde ja tahtis viimase paari ka ära osta. Ostis. Meie saime aga kasumit mingi 20 Eurot 20 minutiga. Siis tekkis rahajanu ja mõtlesime et lähme kuhugi tuulevarju paneme mütsi maha ja hakkame laulma. Mütsi meil ei olnud, panime kilekoti maha ja viskasime taskust oma paar eurot sinna peale seemneks ja hakkasime laulma. Mul oli jälle selline tunne, et inimesed vaatavad meid kui lollakaid. Laulsime ühe laulu ära, kõik vahivad ikka kui lolle. Laulsime teise loo ära, siis üks mutikene toob meile 20 senti. HURRAAA. Ots läks lahti ja laulsime umbes 8 lugu 20 minutit. Mingi mutikene tuli ja haaras mu tagumikust kinni ja surus sinna 5 eurise, oi, küll see oli mõnus pehme tunne. Selle ajaga teenisime 25 eurot. Käisime söömas ja 2 tundi hiljem laulsime veel sama kava uuesti läbi ja saime jälle 25 eurot. Me naasesime Eestisse rohkema rahaga kui lahkusime. Laev oli see uus, Galaxy. Seal oli selline suur karaoke ruumike, mis oli soomlaseid puupüsti täis. Panime kirja et "Paiden pojad" tahavad laulda Saaremaa valssi. Järjekord oli 40 minutit, väga populaarne ja ainult soomlased laulsid. Kehvasti laulsid, ja kui mõni eestlane laulis, laulis hästi. Meie laulsime muidugi kolmehäälselt karaoket, mis oli päris vahva kogemus. Sommid vihtusid tantsu ja mingisuguse eesti tantsutüdrukute rühma tüdrukud, kes olid ka Soomes käinud, fännasid meid. Küll oli alles egolaks. Jaa. Hiljem veel tuhat soomlast tuli meid eraldi tänama ja kiitma.
Ideed tulid ja tulid ja nüüd me hakkame plaane tegema Helsingisse tänavale laulma minekuks...

Pedemagnet

Täna on mul jutustada teile jälle midagi. Või tegelikult teen ma seda üle pika aja jälle, tõsi, mitte küll nii pika kui eelmine kord, kuid siiski.....
----------------------------------
Käisin karu tapmas korraks. Kirjutan nüüd edasi.
----------------------------------
Laupäeval oli üks selline vahva ball, millel ma pikemalt praegu ei peatu. Igatahes öö oli pisut metsik, see shampus ballilt on nüüd see, kelle otsa tuleks vaadata. Pidin ööbima Klairi juures, kuhu ma hakkasin mingi poole kahe paiku vist liikuma. Klairit polnud kodus ja telefoni võttis vastu alles kümnendal helistamisel. Klairi peatus pikemalt Angelis. Liikusin joostes - külm oli - sinna. Sain võtme. Klairi oli tige. Ma pidin tooma ta kodust varuvõtme ja talle õige võtme tagasi viima Angelisse. Liikusin joostes - külm oli. Tee peal kohtusin Marjuga (jah, seesama hoogne preilike bollywoodist), kes ütles et ma võiks Angelisse tulla, ta läheb sinna kohvikusse. Okei ma tulen nagunii sinnapoole, vahetan ainult oma ülikonna ära näiteks kell kaks öösel, sobib? Haarasin varuvõtme ja võtmete kolisedes liikusin joostes - külm oli. Angeli kohvikus oli Marju seltskonnas, millega oli enne mind suutnud liituda Linnar Priimägi. Istusin Marju kõrvale ja pälvisin kohe härra Linnari tähelepanu. Kokku päris paariks tunniks lausa. Linnariga rääkisime Marju sõnul arukat juttu. Kurtsin isegi oma ülikooli teema üle, et ma vist ei saa kuhugi sisse ja mu isa ei maksa elu sees mu eest õppemaksu. Linnar kostis selle peale, et ma võiks tema kooli tema alla õppima minna, jah, see maksab, kuid ta lubas mulle leida õppetoetuse kusagilt huinjaast. Tema motiivides ei saanud enam isegi kahelda, kui ta minu lahkudes mu kontaktandmeid pärima hakkas. Pika ja väsitava töö järel õnnestus tal mu iimeil isegi Angeli tikutoosile kirjutada - vaata nagu nendes filmideski on see djeela.
Ma olin vist enda arvates väga salakaval küsisin Marjult luba teda tagasihoidlikult näppida, kui Linnar minuga rääkis. Ohutuse mõttes noh, et anda mehele mõista, mis sorti mees ma ka olen. Sain Klairi juurde tagasi kell neli 45. Uni tuli kohe. Sinna liikudes jooksin kiiresti - külm oli.
----------------------------------
Hommikul olid silmad üllatuseks pisut punased, vedeliku puudus oli suuresti tunda ja nälg näpistas igast jäsemest. Olgu, mis iganes, mul on kiire. Panin koni järgi haisva ülikonna uuesti selga - oli ju vaja eelmine õhtu kuhugi sooja saada kella 12 paiku oma alkoholiga, kuhu mujale saab peale Levika, mis järjekordselt tõestas enda pasarotsust? Mugavad riided panin ülikonnakotti ja tegin Klairile musi (ta magas mingi poisi kõrval, aga mul ei olnud aega tähelepanu pöörata kelle - vahest Eesti tantsulõvi Martin?) ning lippasin MäcDonni. Taskus oli 19 krooni, pidin leppima ühe juustuburgeriga. Kaart on ju tupekas sellises kohas. Kell oli juba üheksa 40. Järasin burgerit nagu näljane kodutu kontsertülikonnaga tee peal liikudes. Liikusin aeglaselt - aega oli veel küllalt. Jõudsin Estonia juurde 5 minutit enne ülejäänud laulupoisse. OH-OH emadepäev ja Järvamaa Poistekoor esineb Estonias ETV ülekandega. Meenusid vanad ajad EMLS poistekooris. Sain sellega kaks korda sopranina emadepäeval laulda. Nüüd siis baritonina. Türi poisid muide, ise vastutusrikka esinemise ees oma trioga, olid isegi veel rohkem üle pea läinud eelmine õhtu kui mina. Laval olles kogu aeg keegi peeretas ja jõle sitt oli laulda selle pasahaisu sees. Proovi ajal okei, aga kurat kontserdi ajal ikka sitahaisu terve lava täis ja siis naerata presidendile näkku, samal ajal kui sul keegi kõrval löristab. Muidugi palav oli ka ja pärast pühkisime nende samade nutsakate särkidega end higist puhtaks lava taga.
----------------------------------
Hiljem läksime koos Mihkli ja meie emadega, kes ülikonda, kes kingi lõpetamiseks ostma. Sain oma elu uhkeimad kingad ja tavapärase helepruuni ülikonna. Triipudega maheda tooniga ülikond, mis mulle väga meeldis, oli mu jaoks suur. Mu number on 46, müüja ütles, aga Baltman ei toodagi alla 48. Ma olin nördinud, sestap leppisin keskpärase heleda ülikonnaga.
----------------------------------
Kodu! Kell on üheksa õhtul. Nii. Peaks õppima homseks ühiskonnaeksamiks, pole veel midagi vaadanud. Ennäe telekast tuleb Behind Enemy Lines. Parem vaatan seda, ja oli väärt kah! Selle pärast paningi äratuskella kella seitsmeks, et siis jõuaks hommikul enne eksamit õppima hakata. Kõik läks plaani- ja suurepäraselt. Seljas oli koni järgi haisev ülikond, kuid vähemalt pluus oli teine. Õhtu oli külm, kuid see ei heidutanud meid järjekordset eksamit väliklassis tähistamast. Vastupidi, sai lausa actionit, varastasime lõkkepuid ja tegime lõket ja jõime ja olime lõbusad nagu täna hommikul ajaloo konsultatsiooniski ;)

YO peeps !

YO peeps !
jou peebud !

been a muthafukkhing long time eh?
on olnud emaseksijast pikk aeg äh?

what ya bitches been up to lately?
mis juu litsid olete üles millegi vastu olnud leitli?

everybody in the house put them hands up for this is your muthafuking boi.
kõik kehad maja sees pange nemad käed üles, sest see on teie emaseksijast boi.

who’s yo daddy now, bitch?
kes ’n jou issi nüüd, hoor?

this is how we chill, bling bling
see on kuidas meil jahe, pilks pilks

homeboys, niggas, dawgs, be true and you belong to my hood mkay.
kodupoisid, afroameeriklased, koerad, olge truud ja te kuulute mu kapotti (kapuutsi) okei.

prosecutors press jurors in the trial of al-qaeda plotter zacarias moussaoui to sentence him to death.
eks ma üks edevusest tiritud pontsikust turumutikesest pläkutaja ole, aga ma mõtlesin, et pole ammu postitanud.

translucent on khuul sõna.

mina sisustasin oma vaheaega näiteks sellise ettevõtmisega nagu otepääle minekuga. üritus võttis aset teisipäevast neljapäevani. meie päralt oli kahekorruseline eurotingimustes maja, mis nägi siiski piisavalt hubane välja, et olla eurotingimustes ainult selles mõttes, et ta oli kõigest uus. meil oli saun, mille dushiruumi üheks seinaks oli aken tütarlaste magamistuppa. see röövis natuke privaatsust tõepoolest, kui sauna juba saime. meil oli kamin. meil oli maja ees energiasammas. jah, seesamune, kus turistid käivad, teiselpool teed siis. meil oli 15 inimest:

mats, kelle originaalne vaimukus vapustas meid mitmel korral ja kelle plaadikogu mulle eriti meeldis (eelkõige tema buena vista social club);
sille oma osava kaardimängu skilli ja tugeva naishäälega ja muidu laheda olemisega;
kabes (kastis) oma häiriva miniseelikuga, mis röövib tähelepanu valedel hetkedel;
rein, kes oli kõige kiirem suusataja ja kõige kõvem pingpongi mängija;
jürka, kellega sai vahepeal voodis koos murumänge mängida;
anna-mari, kes näeb välja 3 aastat vanem, kui ta tegelikult on;
karu, kes oskab teha black sabbathi iron mani käiku lauldes väga maheda tooniga;
ott, tänu kellele oli meil teise päeva õhtuks meeli lahutamas elektrikitarr koos võimuga;
sten, keda sille kutsus terve reisi vältel emoks ja kelle jalakarvad olevat isegi pikemad kui mul;
eveli, lihtsalt viisakas;
bärbel-albert, kes oli kõige tublim köögikati, kes ajas pidevalt lolli juttu, millest ta ka ise aru ei saanud, kes ühel hetkel mossitas ja teisel hetkel jälle kogu hingest naeris;
mirjam, kes, hoolimata, et ma tema voodisse natukene uimase peaga kogemata magama jäin, mind sealt välja ei tõrjunud;
rasmus, kes klappis meiega viimases hädas tequila ja kitarriga hevitseda oskas;
mikk, kes oli lõpuni, välja arvatud bussisõit tagasi, truu joogipartner, kellega sai kõige rohkem võetud ja lauldud. laulsime vä ?
ja mina ka

ma pööran neile nii palju tähelepanu oma sissekandes, sest ma pole väga kaua nii hea seltskonnaga koos olnud. seltskond oli heledaim mälestus sellest tripist.
kuid see ei tähenda, et ma unustaks sellised seigad nagu ületeeturistide hirmutamine jürka suusamaskiga, mis väga meenutas murdvarga maski. see oli väga totter vaatepilt, kui jürka pani maski pähe, tegi akna lahti ja hüüdis turistidele kurja häälega URRRRRRRRRRR! samal ajal kätega rindade pigistamisliigutust nende suunas tehes. seda paar minutit järjest. kui asi üksluiseks kiskus, võttis ta ilma huulikuta trompeti kätte ja jorutas seda ka turistide meeleheaks.

taararaha saime kõigest 102 krooni, sest tequila- ja isegi viinapudeleid ei võetud vastu. selle raha eest plaanisime alguses tikutoose osta, mille enamus kahjuks maha salgasid. seetõttu pidime leppima 39 kohukesega, mis kõigil südamed pahaks ajasid. säästu kohukesed on liigmagusad!

ilusat kooli algust ja palju eksamipunkte teile, lugejad.

heidile.

eile oli meil abiturientide ball, mis kujunes välja väga igavaks ürituseks. ei saanud mahti, ei saanud lahti. see-eest sai õhtu huvitavaks teha klassivenna mareki juures. seal sai juua, laulda, süüa, peeretada ja muude seltskondlike harrastustega tegeleda. magasime pehmes voodis. unes nägin, et ma ärkasin mareki juures üles ja mul ei olnud pohmakat. kell 11 ärkasin üles. mul oli pohmakas.

tulevad ja lähevad

nüüd alanud on aasta 2006 ja targemad me oleme.

veel õppisin ma, et jõuluvaheaeg on kõige mõttetum vaheaeg, sest sa ei tee mitte midagi, kui istud jõuludel perega kodus, sügad kotte. siis tuleb mul sünnipäev, sügan kotte, siis tuleb aastavahetus ja jälle pidupidamisest sügad kotte. ja kui jaanuar koidab siis tulevad kõik inimesed sind kättpidi õnnitlema alanud aasta puhul, mis ka häirib natuke. elage oma elu kurat. aasta 2006 või 2003 vahet sel on. rutiin kehtib edasi. sellest ei piisa. sul on veel nendest pidudest ja perega istumistest pea nii paksuks läinud, et su mõte ka ei tööta, ja kui lõpuks sirgud sellest välja, kui pea selgeks saab, taipad, et kool algab nüüd.

sekundid, minutid, tunnid, päevad, nädalad, kuud, aastad, dekaadid, sajandid, millenniumid, epohhid, eoonid ja mis väljendeid meil veel on aegade väljendamiseks. meenutage mulle.