Mind on tüssatud!

Eestis on tormid ja siin on täna esimest korda purskkaevudes natuke jääd näha. Päris huvitav. Veel kolm päeva tagasi käisin pintsaku väel väljas ja oli väga soe (varjus 16 kraadi). Ilm ei ole stabiilne.

Aga üks naljakas asi on see, kuivõrd erinevad võivad Euroopa ülikoolid olla õppeprogrammide poolest! Nimelt, kestab psühholoogia bakalaureuseprogramm Salamanca Ülikoolis 5 aastat! Ja seda sain ma teada ka alles novembris. Nimelt küsisin ma väga paljudelt, miks on nii, et ma käin kaks korda nädalas loengus, pean tegema presentatsiooni ja eksami ja siis saan kokku selle eest 3,33 EAP-d, kui Eestis saan sama asja eest vähemalt 6. Keegi ei osanud vastata. Ükskord ma siis mainisin, et teil on tore süsteem, et astute sisse ja teete kohe 5 aastat korraga ära, me peame pärast 3 aastat uuesti sisse astuma. Siis sain aru, milles asi. Nad teevad siin sama palju tööd nagu meie magistrikraadini, aga palka saavad ainult bakajagu. Mis see minu jaoks tähendab? Mind on tüssatud! Kui erasmuslane peab tegema semestris 12 EAP-d, et teda mitte väga koormata võõras keelekeskkonnas, siis siin võrdub see peaaegu nominaalse koormusega.

Sellest hoolimata ei lase ma end segada tühistel asjaoludel vaid naudin aega mõnusasti. Nädal tagasi võtsime ette kolme autotäie rahvaga reisi Andaluusiasse ja külastasime Sevillat, Cadizi, Granadat ja Gordobat. Oli siilikamakas. Rohkem siin ei peatu, kiire on.

Nimelt, täna on Salamancas nö aasta pidu. Üle Hispaania tulevad tudengid kokku igalt poolt. Hinnanguliselt saabub neid täna siia 40000 kanti, kõlab nagu Freedom Parade Tartus, õnneks ainult rahva arvu ja mitte millegi muu poolest. Nimelt 8 aastat tagasi mõtlesid osad tudengid, et jõle kurb on, aastavahetusel pole kedagi linnas, kellega uut aastat vastu võtta. Niisiis tähistasid nad aastavahetust nädal enne jõule, kui kõik sõbrad veel linnas olid. Aastatega on see traditsioon järjest suuremaks paisunud ja nüüd peetakse seda linna suurimaks peoks. Niisiis proovin ka mina natuke aastavahetust täna tähistada. Hiljemalt 0000 on kõik kogunenud juba Plaza Mayoril ja sealt kolib pidu edasi juba lähimatesse lokaalidesse. http://www.youtube.com/watch?v=7TDLWxWIccY siin on üks video aastast 2007, aga ärge sellest lähtuge, mina muidugi nii jõledalt ei pidutse, vaid ikka viisakalt Paniaguas, Zavoodi võsukeses Salamancas.

Plaan on siis järgmine: kell 21 lähen ühte korterisse, kus elavad mu loengukaaslased. Joome natuke viina ja siis liigume õue, joome veel natuke ja siis oleme kaua aega ärkvel ning kui kell on umbes 7, liigume tagasi korterisse. Seejärel küpsetame midagi hommikusöögiks ja valmistume ette kooli minekuks. Kell 9:30 oleme koolis prindime materjalid välja, mis vajalikud ja kell 10 alustame loengus oma uurimisprojekti presenteerimist teemal immigrantide integratsioon ja tervis. No näiteks, kuidas integreerida erasmuslasi alkoholi abil ilma suuremate füüsiliste ja vaimsete kahjustusteta.

Auf wiedersehen, bis gleich, hasta pronto baby

Curso de Idioma

Ma arvasin nädal tagasi, et nüüd on siin ka soojad ilmad möödas ja edasi lähebki ainult külmemaks. Sest hommikuti oli ikka päris krõbe jaki väel. Aga eilsest läks ilm jälle soojaks, ehk keset päeva tuleb ikka särgi väel väljas olla ja siis võib ka palav hakata. Aga samas see möödunud külmaperiood mõjus puudele. Nimelt on esimesed lehed hakanud langema. Uudistest ja muudest allikates muidugi kuulen, et Eestis sajab juba lund.

Eile käisin esimest korda ülikooli poolt pakutaval keelekursusel erasmuslastele. Võib öelda, et see kursus on üks suur grammatikakursus. Aga päris põhjalik. Kahju on muidugi, et mu sõnavara nii napp on. Ma saan aru, mida õpetaja räägib, aga ma tihti ei oska kuidagi küsida, kui midagi küsida tahan. Seltskond on kirju. Mina olen muidugi kõige eksootilisemast riigist kursusel, sest kõik ülejäänud on sakslased, prantslased, inglased või itaallased. Enesetutvustamise ringis pidid kõik ütlema, kui palju nad on hispaania keelt õppinud. Mina mõtlesin oma ISLA keelekooli kursuse peale ja ütlesin 2 nädalat. Itaallased enamik polnud üldse õppinud, ütlesid lihtsalt: hoy esta la dia primera. Samas on seal üks inglane, kes tutvustas end kui 3 aastat õppinuna. Samas ta ei tundunud kõige teravam pliiats klassis. Esiteks hääldavad inglased hispaania keelt jube koledalt. Õudne, ma ei saa midagi aru, kui nad tunnis suu lahti teevad. Pärast tundi nägin seda tüüpi tänaval ja küsisin kuidas talle klass tundus täna. Ta väljendas tohutut piinlikkust ja et ta valetas oma õpingute kohta. Tegelikult on ta hispaania keelt õppinud 9 aastat! Ja ta sattus placement testi alusel minuga ühte gruppi? Vau! And I thought I was the sucker of the class! Õnneks ma oma mõtteid valju häälega välja ei öelnud.

Täna ostsin omale teipi ja mul on plaan kaunistada oma toa seinad igasuguste hispaania keele grammatika reeglitega. Võibolla on idee jabur, kuid ma loodan, et sellest on mingisugust abi. Vahest pidevalt tähelepanu alla sattudes õpin neid salamisi alateadvuslikult selgemaks!

Ja homme lähen ma Paco de Lucia kontserdile. Ostsin pileti. Vaimustav!!

Porno raamatukogus

Homme algab uus keelekursus, mida enam algajatele ei pakuta ja täna oli nö placement test. Meid oli seal sadakond inimest ja nii palju kui ma ümberringi nägin suutsid kõik testi lõpuni valmis teha. Minul nii hästi ei läinud. Sain umbes pool tehtud. Ja see oli lihtsam osa. Ülejäänud pool, mis tegemata jäi, sellest ma nagunii poleks vist eriti aru saanud enam. Mul ei ole kunagi varem olnud sellist tunnet suures auditooriumis, et ma olen seal kõige lollim selles, mis meid ühendab. Päris õudne oli, tahtsin kiiresti välja.

Hea uudis on see, et ma saan homme omale üheks päevaks ülikooli peegeldigika, et teha kolm fotot erinevate säriaegadega. Üks tuleb teha purskkaevust või liikuvast veest 1-1/30. Teine tuleb teha tänaval liikuvatest inimestest 1/30-1/125 ja kolmas tuleb teha autoliiklusest 1/250-1/1000. Pole just kõige keerulisem ülesanne, aga mul on ka kõigest loetud tunnid selle jaoks. Kahju ainult, et liiklust pimedas ei jõua teha.

Päeva parim nali ja naer oli teise inimese üle. Mees oli umbes 35 ja Salamanca avalikus raamatukogus läpaka taga. Mul oli natuke lihtsalt vaba aega enne loengut ja lugesin The Timesi. Seal oli paarkümmend inimest veel ümber, enamik 30+. Järsku hakkas selle mehe läpakast tulema valju häälega naise ohkimist. Kohe oli kõigile selge, et tüüp vaatab raamatukogus pornot. Ta üritas vaikseks panna, aga ta ei suutnud. Osa inimesi vangutasid pead ja podisesid hispaania keeles mingeid lauseid, osa kõkutas omaette naerda nagu mina. Kogu šaraad kestis vähemalt pool minutit. Ta ei suutnud oma läpakat vait panna miskipärast. Raamatukogu töötaja läks taga veel kaklema.

Rutiin hakkab silmapiirile jõudma

Hispaanias on toit kallis. Selle pärast käin ma söömas megaodavas sööklas, kus ma saan kõik vajalikud asjad peaaegu terveks päevaks kätte 4,65€. Ma nimetan seda kohta viiekäiguliseks sööklaks. See sisaldab jooki, kahte eelrooga, ühte pearooga, puuvilja ja jäätist. Point on ainult selles, et selle saab kätte kell 2. Senimaani ma tavaliselt ei söö midagi - kallis. Ja siis õhtul üritan midagi võibolla veel hamba alla lükata - konserv ubasid on suhteliselt odav näiteks ja üllatavalt hea.

Igatahes täna sööklas hakkas minuga üks kutt juttu ajama. Lahe! Varem ei ole kutid minuga sööklas rääkima tulnud. Ta ütles, et mul on blondid juuksed, kust ma pärit olen, Eestist, vastasin. Tema oli Belgiast. Algul rääkisime hispaania keeles, aga kui ma pärast kolmandat lauset kiilusin ebamääraste täishäälikute peal kinni, siis otsustasime koos, et jätkame inglise keeles. Ma rääkisin sellest, kuidas ma suvel Antwerpenis käisin ja kui meeldiva mulje see mulle jättis, kõige lahedam linn marsruudil Amsterdam-Rooma. Ta ütles, et talle ei meeldi Antwerpen, sest nad teevad tema kodukoha üle nalja. Siis meenus, et antwerpenlased saavad Belgias tõesti ainult iseendaga läbi. Kogu see asi poleks jutustamist väärt, kui ta poleks viinud vestlust spordi teemale. Ma ütlesin, et mulle ei meeldi sport. Aga ta avaldas mulle sellegi poolest muljet ja pani piinlikustki tundma, kui ta hakkas mulle loetlema eesti sportlasi, kellest mul polnud aimugi. Muidugi kuulsused ka nagu Jaan Kirsipuu, Erki Nool, Andrus Värnik. Aga need ülejäänud nimed mulle meelde ei jäänud. Ühtlasi kutsub ta mind osa võtma rattatripist hispaania raskeimal 13km pikkusel tõusul. See pidi väga järsk olema. Mainis veel, et sinna on 5h bussisõitu koos ümberistumisega ja Salamancast väljub buss kell 3. Öösel. Ma lubasin kaaluda oma tulekut.

Täna käisin esimest korda väga ägedas loengus, kus üllatavalt käib kohal ainult 7 inimest. Aine nimi on Musica y cine. Mulle väga meeldis. Täna rääkis õppejõud 30-50ndate ajastust, kus lõppes tummfilmide periood ja muusika roll muutus oluliselt. Muusika pidi toetama karakteri esitlust vaatajale, tegelaste emotsioonidele ja üldisele meeleolule reageerima. Vaatasime näitena Hitchcocki Spellboundi, kus oli kaks muusikalist motiivi, mis pidevalt vahetusid, armastus ja õudus. Kihvt loeng. Ootan huviga järgmist.

Lisaks sellele belgia kutile tuli sööklas üks teine kutt ka mu juurde juttu ajama. Täitsa lõpp kui lahe! Ta nägi, et mul oli ülikooli ajaleht ees lahti, kus oli reklaam hispaania kitarristist. Paco de Lucia. Vaata, ta tuleb laupäeval Salamancasse esinema! Kas sa oled kuulnud temast? Ei. See on hea võimalus näha maailma parimat flamenco kitarristi, mina sinu asemel kasutaksin võimalust! Pilet on ka ainult 25-35€ vahel. Maailma parimat ikka vaataks selle eest, mõtlesin. Vaadake ka teie: http://www.youtube.com/watch?v=RYkz30RL_GU

No hoy, manana!

Tere taas kõik Olenmuru fännid, lugejad või muud inimesed, kes siia lihtsalt ära on eksinud. See on nüüd sündinud! Otsus on tehtud. Otsustasin puhuda pisukest särtsu kadunud ja unustatud blogi hingesse. Siin on omajagu süüd ka neil, kes sellist tegu minult nõudnud või soovitanud on (Ardi Priks ja sõbrad).

Kindlasti võlgnen teile selgitusi. Paljud ilmselt ei tea mu saatusest pärast sõjaväge eriti midagi. Mõnele tuleb võibolla sõjavägigi üllatusena. Kus ma olen, miks ma olen, kuidas mul läheb, mida ma olen teinud viimased kuu aega, milline on elu seal kus ma olen, palju maksab, milline on mu uus kodu, palju ma erinevaid keeli oskan? Nendele küsimustele üritan ma nii hästi kui võimalik vastata.

Ma olen hetkel Tartu Ülikoolis juba viiendat aastat bakalaureuseõppes. Kolmas kulus lõpetamise ettevalmistamiseks, neljas sõjaväes käimiseks ja viienda sügissemester oli tegevusteta. Lõpetamine toimub kevadel - sügisel lõpetavad vaid veidrikud. Niisiis tuli otsus kandideerida Erasmuse programmiga välismaale. Valikuvariandid, kuhu minna saanuks olid Soome, Poola, Saksamaa, Hungari ja Hispaania. Sõelale jäid viimased kaks, sest Saksamaa nõudis keeletesti, aga paraku oli kiire. Aa ja Soome ja Poola kuidagi jäid lihtsalt kahe silma vahele, ei teagi kuidas see juhtus. Seal oleks kindlasti väga tore. Niisiis, kandideerisin Hispaaniasse, kuna nad ei nõudnud keeletesti - eeldasin muidugi, et õppetöö toimub järelikult inglise keeles. Sakslased nõudsid keeletesti, aga kuna mu saksa keel on väga halb - olen ainult 7 aastat seda õppinud ja ei mäleta suurt midagi, tegelikult polegi kunagi osanud seda - otsustasin sinna mitte kandideerida, parem õpin Hispaanias inglise keeles. Tulemus on see, et ma olen nüüd Hispaanias kuni jaanuari lõpuni, käin Salamanca Ülikoolis ja õpin hispaania keeles. Mida vittu!? Mul pole õrna aimugi hispaania keelest! Pole kunagi seda õppinud. (Siit kerge soovitus järgmistele põlvedele - kui hispaanlastega mingeid äri- või muid bürokraatlikke asju ajada, siis tuleb kõike topelt kontrollida!)

Korra oli paanika, aga kõik lahenes õnneks. Sest nad pakkusid keelekursusi erasmuslastele. Esimene neist algas küll alles 28. septembril. Ma pean ainult 3 nädalat enne veetma keelt mitte osates ja iseseisvalt seda tudeerides. Kusjuures, kui ma 6. septembril kohale jõudsin öeldi mulle, et vabandame, saime ise ka alles paar päeva tagasi teada, et sel aastal ei alga kool 6ndal vaid 20ndal. Sellega täidame paremini bologna kokkulepet. Mida vittu!? Kirjas, mis mulle Eestisse saadeti oli kooli alguseks märgitud kuues ju! Tegelikult mulle isegi meeldis see. Sest nüüd mul oligi aega rahulikult sisse elada mõned nädalad, pealegi keelekursus algab ka alles nädal pärast kooli algust.

Käisin ja registreerisin end keelekursustele. Registreerimine algas 16ndal. Öeldi, et kandke kursuse osalustasu (150€) üle, siis tulge tagasi ja paneme kursuse aja kirja. Kool algas ja käisin esimese nädala mõndades loengutes ja mõtlesin endamisi: "Oh, ma sain sellest sõnast aru, nii...niii..kas suudan järgmise tuttava sõna sealt vurinast dešifreerida? Nii..oh, jälle tuttav sõna...nii...mis see kontekst nüüd olla võiks...nii aine nimi on fotograafia I....huvitav, miks ta diafragmast räägib?" Sain aru, et pean võimalikult kohe sinna keelekursusele saama. Läksin kohale aega kirja panema, sest makse oli kohale jõudnud. Siis see sama tädi, kelle juures ma esimene kord käisin, küsis mult: "Kas te ei teadnudki, et sellel kursusel algajate taset pole? No te võite muuta kursuse algusaja hilisemaks, näiteks oktoobri või novembri peale." Mida vittu!? Miks te mulle seda 16ndal ei öelnud? Ütlete siis, kui olete raha kätte saanud, juut! Siis tuli küll nutumaik suhu. Sellega kaasnes ka ängistav raev. Oleks tahtnud midagi rasket, metalset, pikka ja kaugemast otsast jämedat võtta, millega sellele blondiinile litaki lagipähe virutada. Tegin sealt kiirelt minekut tema tervise, eelkõige aga enda piinlikkuse pärast. Hakkasin uurima erafirmasid, kus õpetatakse hispaania keelt välismaalastele. Nüüdseks käisin 2 nädalat kiirkursustel, mis maksis mulle 329€. See on üks vingemaid kogemusi tegelikult, kui hind kõrvale jätta. Ma käisin seal iga päev 4 tundi, meil oli õpetaja kahe peale, teisel nädalal nelja peale. Halb lugu on aga see, et ma pole selle pärast saanud koolis käia, sest loengud on kõik samal ajal olnud, peale ühe aine. Niisiis, erasmuslastele pakutud kesktaseme kursus algab mul järgmine nädal.

Hispaanias on kõik Manana. Ilmselt selle pärast polegi ma veel immatrikuleeritud. See toimub kõigi eelduste kohaselt ülehomme. Täna läksin esimest korda kooli üle kahe nädala. Ootasin auditooriumi ukse taga 15 minutit ja kedagi polnud ikka tulnud veel. Läksin minema. Ma tean, et homme on Hispaanias rahvuslik püha. Nüüd sain teada korterikaaslase käest, et ka enne pühasid ei toimu loenguid. Ma ei imestaks kui peale pühasid, ülehomme, ei toimuks ka minu immatrikuleerimist.

Mingil määral juba oskan rääkida oma korterikaaslastega. Enamasti tänu google transleidile. Elan täpselt kesklinna ja psühholoogia teaduskonna vahel. Ideaalne koht, kui mõelda kuidas balansseerida joomist ja õppimist. Mu korterikaaslasteks on kolm hispaania soost chicat, kellest kaks õpivad samuti psühholoogiat (Ana ja Laura), üks bioloogiat (Jenny). Pärast stressirikast päeva on ikka tore, kui bioloog sulle silmailu pakub. Kõik kolm on väga sõbralikud ja minust umbes kaks aastat nooremad. Suhelda tahaks ainult rohkem, aga eriti ei oska. Septembri alguses käisin Anaga joomas, siis saime küll päris palju suhelda kell kuus hommikul, kui me koos bailandot tänaval laulsime. Aga pärast seda nii hästi enam läbi pole saanud. Mul on veel õnneks üks suur Vana Tallinn sahtlis. Aga seda ma hoian selleks ajaks, kui ma keelt rohkem oskan.

Salamanca, linn kus ma õpin, on väga ilus ja seda annab mingite aluste põhjal võrrelda ka Tartuga. Siin on kaks korda rohkem elanikke, aga sellegi poolest pole ma veel ühistransporti pidanud kasutama. Siin on samuti jõgi, mis jääb küll ilult Emajõele alla, sest on eemal kesklinnast ja suhteliselt võsastunud. Salamanca on tudengilinn umbes 30000 tudengiga, kellest 9000 on erasmuslased või muu programmi välismaalased. See on tohutu mass. Algul arvasin, et kindlasti 5-6000 on itaallased lähtuvalt Itaalia-Hispaania sidemest, aga tuleb välja, et nad on hoopis sakslased. Arhitektuuri poolest on linn väga ilus, sest kesklinn on juba ammu enne seda sajandit täis ehitatud kauneid kivimaju ja "Tallinna Ülikoolidele" on ruumi ainult äärelinnas. Katedraal ja ülikooli mitmed ajaloolised teaduskonnad - vanim 13. sajandist - on väga peenete detailideni välja voolitud. Paljud hispaanlased ütlevad, et see on üks ilusamaid linnu, mida siin külastada. See on ka lihtne, sest asub Madriidi kõrval.

Salamanca katedraal

Ja alguses oli kultuurireis... alguses tundunud kultuurireisist on saanud täielik keelereis. Ikkagi pean siin verd higistama, et koolis hakkama saada. Aga tänu isalt pärinud jäärapäisusele teen eestlaslikul kombel asja lõpuni ka, loodetavasti. Õnneks külastas mind septembris kahe nädala jooksul ka Piret, kes mind igatpidi, nii vaimselt kui füüsiliselt toetas siin raskes elus. Varsti ootan sama Madis Raaperilt, kes on lubanud mulle juba suvest saati, et külastab mind. Nii, et Madis, ae! Ütle millal tuled sa? Quando?

Aitäh Piret, et külastasid ja et sa võtsid vaevaks poseerida

Yo Selecta, pick up the beat

Õllehind Salamanca Carrefouris. Proovisin järgi, parem kui Saku Originaal

PS! Pildid on tehtud telefoniga, mul ei ole peegeldigikat :/

Momento 2008-2009

Mäletan, et mängisin aliast. Ei ärganud kodus.

Momento 2007

Aasta on kohe läbi ja tuli mõte, et kirjutaks siia tähtsündmusi mööduvast aastast. Postitada ma nagunii väga ei viitsinud miskipärast enam. Üritan seda updeitida nüüd järjest, kui sündmused meelde tulevad. Hetkel meenuvad järgmised...

* Langevarjuhüpe Rapla lähedal Kuusiku lennuväljal 1. septembril

* Üheksase sõbrakambaga üheksakohalise rendibussiga reis Prahasse. Nädal aega, peale jaanipäeva vist. Kõige šovinistlikum seik jättis kõige meeldejäävama mälestuse - 100 EEKi stripikluppi pilet, mille sees viis tasuta 0,5l õlut, enne show algust laval demo doggystyle seks ja demo double tipped lesbian dildo show. Tellitud sai ka lauatants, üks tellis lausa vahekorra. Teistest seikadest olid veel nimetamist väärt varastatud ostukäruralli hotellis receptionisti silme ees kell 6 hommikul, seiklused kummineeger Latifaga, magamine kilega kaetud kokkupandud välikohviku toolidel kell 5 hommikul, oodates metrood; ning sellele järgnenud liulaskmised mööda metroo eskalaatorite käsipuid alla (siin ei saa unustada nende inimeste nägusid, kes tööle hakkasid minema).

* Taarka filmivõtted kaks nädalat augustis, kus ma olin relsipanija assistent. Sain ka massistseeni, kus ma tõstan kitsarööpaliselt rongilt täiskasvanud kitse alla.

* Reis Krimmi, Jaltasse 4-11. august koos kammerkooriga. Parimad olid muidugi Musta mere suured lained. Neisse oli nii mõnus heisata ja lasta ennast paisata meetrit eemale.